Banner Top
Log In

Kuidas on võimalik eesti keele taandumist takistada?

Oma suurest hirmust igaüks otsib väljastpoolt kaitset, väriseva näpuga hädade allikat kõigile näidates: „Oi, ma igati näitan sellele vene karule, kuidas ma teda armastan! Oi, ka tänavasilte talle vene keeles joonistan! Oi, tule appi ruttu, välisonu, sellest musttuhandest meid vaesekesi päästma! Oi, kui mina lasen jalga välismaale, siis õpin pähe kohaliku keele emakeelest selgemaks! Miks siis need tänamatud meil siin ei tee samuti?“

Ei tasu otsida lahendusi välismaalt: kõige eest pärast tuleb maksta. Sealhulgas ka endi seast vahendajatele, kes müünud kodumaa ja emakeele juba mitu korda piki ja risti.

Kõigepealt peab rahunema ja kõik asjasse puutuvad oma iseseivad teod analüüsima kriitiliselt.

Ajalooliselt tuli välja nii, et suur osa, umbes kolmandik Eesti elanikke on muulased. Kellele liiga palju, kellele vastupidi – see ei meeldi kummalegi poolele. Kolmandatele jõududele pöördumine läheb maksma liiga kallilt: ilmselge, et vastutasuks juba läinud endaoma inimressursi väljavool, majanduslik allakäik, teaduse ja hariduse kvaliteedi langus. Eesti lasi vabatahtlikult kujundada endast odava tööjõu allikas.

See tähendab, et oma sisesed rahvusprobleemid me peame lahendama ise, mitte kedagi väljastpoolt kaasamata, ning juhul, kui iga muulase kohta on ainult kaks eestlast, reaalsele kokkuleppele jõudmine on võimalik ainult ausas dialoogis ja arusaamal, et kumbki pool ei saa päris kõike, mida ta ideaalis sooviks. Tasakaalu punkt on võimalik kuskil vahel. Ei meeldi, jah, aga muidu jäämegi kaklustes hääbuma mõlema välisjõu osava dirigeeirmise saatel.

Mis võiksid olla need algtingimused, millele toetuda sellest kuristikust, kus me juba tegelikult oleme, väljapääsemiseks? – Peab valima ainult kaks kõige olulisemat asja, üks eestlastele ja üks venelastele, ning kõik järgnevad sammud seostama kõigepealt nendega.

Muulased (venelased) peavad leppima, et Eesti riigikeeleks jääb ainult eesti keel. Sest Eesti on tõepoolest ainus koht maailmas, kus eesti keelel on arenemisperspektiive.

Eestlased peavad austama muulaste (venelaste) soovi andma oma lastele emakeelne (venekeelne) haridus, vähemalt põhikooli mahus. Ning loobuma kahtlastest massilistest eksperimentidest nimetusega „kümblus ja lõimus“, sellest lõpmatust vägivallast.

Sest eesti ja vene keelte sisestruktuuride erinevus osutab otse ka nende kandjate arendamisel täitsa erinevate kognitiivmustrite rakendamise vajadusele. Seda tõde ei saa tühistada mitte ükski sõpruse-armastuse-heatahtlikuse kinnitus: omal nahal läbinud kõik „integratsioonid“ inimesed teist poolt enam ei usalda. Ning iga järjekordne jutt „päevakorral seisvastest juba tõsisematest ümberkorraldustest, keelekümbluse laiendamisest eesti-vene keelte osas“ ajab neid aina vihasemaks. Keelekümbluse ja lõimumise pealesurumine on mõttetu, kallis, mahamängitud kaart. Lõplik tõrjumine ja põlgamine.

Selle asemel peab tõepoolest läbi mõtlema ja rakendama uued õppemeetodid, mis põhinevad konkreetsetel eesti-vene kognitiiverinevustel, isiksuse lugupidamisel ning võimaldavad täisväärtusliku emakeelse hariduse kõrval ka efektiivset, austuse ja huvi äratavat riigikeele omandamist.

Добавить комментарий