Banner Top
Log In

Lõimitud kümblus: tulemused ja ohud

Eesti hariduspoliitika sattus täistupikusse oma kauakestvas vene õppekeelega koolide epopöas. Ka muude raskuste taustal just see töölõIk on kujunenud vist kõige teravamaks ja plahvatusohtlikuks probleemiks. Kuni kolmandiku elanikkonnast moodustava muulaskonna spetsiifika pikaajaline ignoreerimine on muutunud suureks mädanikuks, mis ohustab gangreeniga nüüd kogu meie haridust.

Keelekümblus

Sellest vaieldakse palju ning seisukohti on seinast seinani.

Pooldajad hindavad seda nagu väga tõhusat võõrkeelte õppimise meetodit. Ja hindavad endaoma konkreetse kogemuse ja uurimise järgi. Näiteks, ühes Sillamäe lasteaias … Näiteks, Vindi lastead Tallinnas: seal on väga häid kümblusõpetajaid. Näiteks, näiteks, näiteks, …

Keelekümbluse väga kriitilise vastuseisjana omapoolt võin ettetuua ka oma kogetud rea „näiteks-näiteks- näitekseid“. Mida pean tõepoolest vajalikuks kümbluse kohta öelda? – Seda, et teatud juhtudel, väga konkreetsetes tingimuste kombinatsioonides, kus korraga ühendub hulgaliselt tegureid, keelekümblus annabki hästi tunduvat tulemust. Seejuures õpetaja kunst ja kaasaelamine peavad tipus püsima pidevalt.

Kui palju neid tippspetsialiste leidub ja kui kauaks neist igauhe võimeid ja jõudu jätkub? Iga vale, ebakindel samm ohustab lapse saatust. Just siit tulenevadki, võtavad algust meetodi vastuseisjate „näiteksid“.

Analüütikuna, aastast 1992. kogenud õppejõuna, segaperest pärit ja ka oma lapsed üleskasvatanud (ning väga heade keeleliste tulemustega) emana väidan: kümblust ei ole võimalik ega tohi masskoolis rakendada. See peab jääma vähese levialaga meetodiks.

Jah, kunagi vene aadlikud hakkasid oma lastele prantsuse keelt õpetama juba varases lapsepõlves, mitte murdeeas. Aga iga sellise lapse ümber tantsisid hulgalised kasvatajad-õpetajad-bonnad. See oli tükitöö! Selle rakendamist ei nähtud võimalikuks isegi tolleaegsetes gümnaasiumides. Ning ärgem unustagem, et kaugelt mitte kõik aadlikud olid niivõrd kõrgelt haritud, nagu sajandeid hiljem meile nüüd paistab.

Ei ole õige ühes skaalas mõõta ega kohelda lapsi sotsiaalselt väga erinevaid.

Kuidas siis keelekümbluse pooldajate ja vastuseisjate juba liiga kauaks veninud sõdimine lükata reaalse lahendamise poole?

Paneme tähele, et kõik meie mõlema poole „näiteksid“ tulenevad induktsiooni meetodi rakendamiskatsete tulemustena. Me teeme kokkuvõtteid, toetudes üksikjuhtumite subjektiivsele hindamisele. Ning jõuame sinnapoole, kuhu igaühe sisemeeled end tegelikult juhivad. Me kempleme teineteise ees igaüks oma „näiteks“-tüüpi argumentidega. Selles vaimus jätkata enam ei saa.

Mida siin valdkonnas on õige pidada objektiivseks?

Objektiivseks võib olla ainult tipp-professionaalide laiahaardelise uurimistöö tulemus. Ja see töö on tehtud, lõpparuanne saadav! Vist on õige aeg pöörata tähelepanu töötulemustele, mis on juba kaks aastat tagasi lihtsalt vaikselt maha maetud.

Juttu on Tallinna Ülikooli Psühholoogia Instituudi projekti „Muukeelne laps Eesti koolis“ lõpparuandest (2012). Projekti juht: Aleksander Pulver, PhD, professor. Projekti peakonsultant: Aaro Toomela, PhD, professor.

Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeerium toetas aastatel 2009-2011 läbi viidud muukeelsete laste arengu uuringut Eesti põhikoolis. Uuringute eesmärgiks oli eestikeelses koolis õppivate mitte-eestikeelsete laste arengut ja toimetulekut puudutavate küsimuste vastamine.

Uuringusse kaasati 10 eestikeelset ja 9 venekeelset kooli Tallinnast, Tartust, Harjumaalt ning Ida-Virumaalt. Lisaks kasutati võimalusel analüüsides võrdlusmaterjalina ka EV HTM toetatud projekti „Eesti põhikooli efektiivsus“ (2006-2009) raames kogutud andmeid.

Vanema või lapse soovil ei osalenud uuringus vähem kui 10% uuringusse kutsutud õpilastest. Kokku koguti selle projekti raames andmed 939 õpilase kohta. Lisaks lastele osalesid uuringus kõigi laste vanemad ja õpetajad.

Selle põhilise töö tulemused on ülimal tasemel argumenteeritud, mitmekülgsed, konkreetsed ega võimalda mingit voolujoonelist tõlgendamist. Muuhulgas kirjas on nimelt: „Kõige madalamad tulemused esinesid keelekümblusklassides“.

Kas keegi julgeb vaielda?

Kuidas, mispärast me jõudsime sellisele laastumisele?

Pöördume tagasi kümbluslasteaedadele.

Esimesed eluaastad on ülitähtsad isiksuse arengule, ning see käib vastavuses rahvusmentaliteedi poolt määratud musterskeemiga. Küsimus järgmine: keda seal lasteaedades kasvatatakse?

On loomulik, et iga vanem näeb oma lastes kõigepealt oma järglast. Sotsiaalkihist, intellektist ega rahvusest olenemata lapsevanem ootab neilt endaga üksmeelsust.

Enamik vanemaid ei ole elukutselised pedagoogid, psühholoogid jne. ega peagi need olema. Enamik muulasvanemaid loodavad, et nende lapsed, kümmeldes aias või koolis, omandavad eesti keele selgeks. Ja punkt! Neil vanematel ei ole reaalset võimalust ettenäha kõikvõimalikke tagajärgi. Seda peavad tegema profid ja riik, ning ausalt vanemaile kõik lahti seletama.

Väga kahtlen, et kümbluskallakuga lasteaedades käib paralleelselt ka tõhus kodukeelele vastavate käitumismustrite järgne laste arendamine, vene lastekirjandusklassikaga tutvustamine – sellele ruumi vist juba ei jätku.

Kümblusvaimus kasvatatud laste vanemad hakkavad mõistma, et midagi on tõsiselt lahti, alles siis, kui algkoolis neile ette tuleb vajadus koos lapsega tudeerida „Kaka ja kevadet“ (ametlikult emakeele tundides). Usuge või mitte, aga vene haridustraditsioonide asendamine igasuguste „kakadega“ riivab vene vanemat sama sügavalt, kui radikaalset islamisti tema naise minikleidis üksi tänavale jalutama laskmine.

Kui omal ajal eestlased tõusid oma lastest Homo Sovetikuste kasvatamise vastu, mispärast nüüdsed mitte-eestlased peavad vaikselt nõustuma oma järglaste Homo Eestikuteks kujundamiskatsetega? Äkki jätame selle üle igaühele enda otsustada? Jäämine selleks, kes sündinud oled, on üks põhiseid inimõigusi.

Jäämäe põhjaminek ei tähenda selle kadumist

Peaegu 11 aastat tagasi seoses Tartu linnas Puškini gümnaasiumi sulgemisega võttis alguse vene lastevanemate protestiline liikumine РУШКЭ, mis aastaid hiljem oli ümbermoodustatud nüüdseks MTÜ-ks Vene Kool Eestis. Just eestlaste poolt selle tõsiseima probleemi ignoreerimine on soodustanud protsessid, millede võimalikest tagajärgedest ei mingi NATO ega kasvõi kogu Eestimaa mittetulundusühistamine ei päästa. Lihtsalt ei suuda.

Kui veel paar aastat tagasi selle jõuga oli võimalik alustada konstruktiivne dialoog ja probleemi lahendada, siis nüüd on hilja. Ainus väljapääs on eestlastel endioma initsiatiivil ning vabatahtlikult kõik põhivead parandada.

Ei tasu muigata, mõeldes sellele jõule. Või eestlased on unustanud, mis on vaimne jõud, mis kuskile ei kao?

Esimeseks sammuks pakun teha oma silmad-kõrvad lahti ja külastada MTÜ Vene Kool Eestis järjekordset konverentsi, mis toimub 27.09.14 Linda Kultuurikeskuses (J. Koorti tn. 22, Tallinn) kl. 10:20 – 16:00 ja millele võib registreeruda kuni 23.09.2014 meili aadressil http://www.esurveyspro.com/Survey.aspx?id=a0924e1f-d421-4e4f-be9e-fdb364078f95.

Tasub minna, kuulata ja mõelda. Ning vaatamata sellele, et mitte igaüks, sealhulgas ka mina, on sinna lahkelt oodatud külastaja. On aeg mõelda iseseisvalt, mida ikka me kõik teeme…

Добавить комментарий

error: Контент защищен авторским правом!
ru_RURussian
ru_RURussian